Mis loom on “igale õpilasele individuaalne lähenemine” ja kuidas teda süüakse?

Olen märganud, et väga paljud koolid on võtnud endale ülesandeks igale õpilasele individuaalselt läheneda. See on tore. Samas on mul tunne, et selle sisust saadakse väga-väga erinevalt aru. Teine tunne on see, et vahel õpetajad natuke kardavad seda teemat. Individuaalne lähenemine tundub nii suur ja töömahukas. Eks ta nii natuke on ka, sest lihtsalt oma ainet anda ja mitte lasta end õpilastest väga segada on palju lihtsam, kui näha vaeva nende tundma õppimise ja individuaalse toetamisega. Minu meelest on aga iga õpilase toetamine õpetaja töö. See ongi õpetaja töö. Ja lisaks – minu arvates ei ole ole see üldse nii hirmus.

Mis võib olla individuaalne lähenemine?

Haridussõnastikus on järgmised märksõnad:

Õppe diferentseerimine – õppurite eripära arvestamise vorm, kus koole, klasse, rühmi moodustatakse indiviidide ühesuguste tunnuste alusel.

Õppe individualiseerimine, individualiseerimine – õpetamisel iga õppuri eripära arvestamine.

Isikustatud õpe, personaliseeritud õpe – isiku aktiivne enese eesmärgistatud ja juhitud õpiprotsess, mis järgib tema õpivajadusi, tugineb eelteadmistele, kogemustele ja huvidele.

Nende erinevustest saab veel lähemalt lugeda siit: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/.

Ühesõnaga, individuaalse lähenemise all võib mõista eriklasside või temporühmade moodustamist, erinevate töölehtede andmist kuni täiesti erineva õpiteekonna läbimist. Ilmselt kõik see, mida mõista individuaalse lähenemise all, ei mahu õpetaja tööaja sisse, sest õpilasi on klassis päris mitu. Kirjutan, kuidas me Emilis individualiseerimist mõistame.

Individuaalne lähenemine Emili näitel

  1. Õpetaja töö algab suhte loomisest iga õpilase ja tema perega. Hea suhe on õppimise alus ja kehva kliimaga klassis on õppimine oluliselt takistatud. Hea suhe on eeldus ka kuulamisele ja enda avamisele. See teeb võimalikuks oma õpilaste tundma õppimise, mis on vajalik, et päriselt õppetööd individualiseerida. Hea suhte loomisest loe lähemalt siit.
  2. Järgmine samm ongi õpilase tundma õppimine: mis talle meeldib, mis tuleb tal hästi välja, mille üle on ta uhke, mida on vaja veel harjutada?  Selleks saab tutvuda õpilase “paberitega” (nt koolivalmiduskaart, tunnistus vmt) ja loomulikult rääkida õpilase enda ja tema vanematega. Abiks võivad olla erinevad eneseanalüüsivahendid. Õpetaja jälgib iga õpilast nagunii ja teeb ka seal vahel teadvustamata märkamisi õpilaste iseloomu, eelistuste, oskuste jmt kohta. Ja iga uue teemaga alustades õpib õpetaja oma õpilasi “uuesti tundma” just selle teema valguses – mis õpilasi huvitab, mida nad juba oskavad ja mida on vaja veel õppida.
  3. Lisaks õpilase iseloomu tundma õppimisele, on vaja pidevalt jälgida iga õpilase edusamme õpitava materjali osas. Õpetaja jälgib õpilase edasijõudmist igas tunnis (nt tööjuhendist arusaamine, õppematerjali arusaamine, õpitulemuste omandamine jne). Oma olulisematest märkamistest annab õpetaja tagasisidet õpilasele ja lastevanematele. Kui õpilasel tekib tunnis raskusi, kohandab õpetaja oma tegevust, õppekeskkonda ja/või õppematerjali.
  4. Õpetaja hoiab õpilase arengul silma peal ka tundide-üleselt (õppematerjali omandamine ja õpitulemuste saavutamine, õpilase üldisem areng). On oluline kiiresti märgata, kui õppimine on mingis vallas raske või hoopis liiga lihtne. Sellest peab kähku andma tagasisidet ja õppetööd kohandama.
  5. Õpetaja kohandab õppetööd jooksvalt (seda peetakse tihti diferentseerimiseks):
    • lisaselgitused (nt tööjuhised, õppe sisu, keerulisemad kontseptsioonid) või pildimaterjal,
    • õpilaste paigutamine klassis vastavalt sellele, kuidas on õpilasel lihtsam õppida (nt Peetril on lihtsam keskenduda, kui ta ei näe teisi õpilasi),
    • abimaterjalide paigutamine seintele, vihikusse või lauale,
    • abivahendite pakkumine keskendumise või õppimise lihtsustamiseks (nt sirm, helisummutavad kõrvaklapid),
    • lisaülesanded õpilastele, kes vajavad rohkem harjutamist või väljakutseid,
    • teistsugused ülesanded õpilastele, kes vajavad teistsugust õppesisu või harjutamist,
    • teistsugused õppematerjalid õpilastele, kes vajavad õppematerjali teistsugust struktuuri või sisu,
    • õppegruppide või -paaride moodustamine nii, et õpilased saavad üksteist aidata,
    • õppetegevused väiksemas (taseme)grupis,
    • lisaaeg ülesannete sooritamiseks,
    • lisaharjutamist kodus kinnistamiseks,
    • õpilane demonstreerib teadmisi-oskusi teistmoodi (nt kirjutamise asemel vastab suuliselt),
    • lisapaus puhkuseks või rahunemiseks,
    • lisakonsultatsioonitunnid.
  6. Kui õpilane seda vajab, pakuvad tuge ka eripedagoog, sotsiaalpedagoog või teised tugispetsialistid. Vahel vajab õpilane väga väikeses grupis töötamist või eriti spetsiifilist tuge, mida saab pakkuda vastava valdkonna spetsialist.
  7. Lisaks pidevale toele vajab iga õppija sagedast tagasisidet. Ta vajab kinnitust oma edusammudele ja juhiseid, kuidas edaspidi veel paremini tegutseda. Loe hea tagasiside andmisest lähemalt siit.
  8. Väga oluline roll õpilase individuaalsel toetamisel on arenguvestlustel. Emilis on kolm arenguvestlust aastas. See on oluline verstapost, kus vaadata tagasi sellele, kuidas on läinud, ja mõelda, kuidas minna edasi. Lisaks on see tähtis suhete hoidmise seisukohast. Õpilasele ja lastevanematele on oluline kuulda, et nad on märgatud ja aktsepteeritud ning õpetaja saab seal olulist tagasisidet.
  9. Kõige selle taustal käib õpilase õpitee dokumenteerimine. Selleks on eKool või Stuudium, individuaalse jälgimise kaart või muud lahendused, kuid on tähtis, et olulised märkamised saaksid talletatud ning meetmed kirjeldatud. See on oluline tagasiside nii õpilasele, perele kui ka õpetajatele ning alus iga osapoole õppimisele, et kuidas paremini edasi toimetada.

Kuidas nüüd tundub? Kas on ikka sama segane ja suur? Ma loodan, et ei ole.

Ma loodan, et tulevikus saame veel “individuaalsemalt” läheneda. Mulle väga meeldib personaliseeritud õppe mõte, aga see vajab suuri muudatusi õppekorralduses, -materjalides ja -kavas. Viimases on ikka väga palju vaja remonti teha juba niigi (loe lähemalt siit), et ta oleks veel õpilasesõbralikum ja lubaks veel rohkem individualiseerimist. Õpilased (ja õpetajad) on lõputult erinevad ja ühe puuga kõiki lüüa ei saa. See lihtsalt ei ole mõnus ega tõhus. Ja seepärast ma olengi veendunud, et iga hea õpetaja läheneb oma õpilastele individuaalselt. See ei ole kauge tuleviku muusika, vaid meie imeliste õpetajate igapäevane hool.

Lisaks saad tutvuda sellega siin:
https://opleht.ee/2016/01/individualiseerida-voi-diferentseerida/

Sellel postitusel on 3 vastust

kXEiIKQycVte
fnIYuFgSTrGcjqo
1. mai 2022
ubwMJiZfXkYTe
KSWirVJIwuyfHh
1. mai 2022
lHwbxVyiuAqZS
vZikpPJNgobus
7. mai 2022
Email again: